Akna all

Elu koerata ja koeraga

Aasta tagasi kaotasime oma koera. Olime sunnitud ta magama panema, et ta ei peaks elama piinava ja liikumist piirava haigusega. See oli raske…. Lastele eriti. Aga ka meile…. Lein oli pikk ja triibuline, kord kergemates toonides, kord tumedamates.

Kohe peale Otto lahkumist hakkasid lapse loomulikult lunima, et nemad tahaksid uut koera. Pere jagunes kaheks. Mina, Joosep ja Emma olime uue kutsika poolt, Lauri ja Pauliine vastu. Lauri puht-praktilistel põhjustel, Pauliine hoopis muudel. Tema hirm oli see, et ta unustab uue koera saabudes Otto ja tegelikult oli seal ka ilmselt hirmu selle ees, et see on kuidagi nagu truudusemurdmine Ottole. Nii me siis jätsime asja ootele…

Tunnistan ausalt, et elu muutus lihtsamaks. Ei olnud vaja maale sõites plaanida, kuhu Otto kuut mahub. Suvel reisidel käies oli lihtne, me ei pidanud põdema, kuidas me Otto mitmeks päevaks minu ema juurde jätame. Söögi pärast ei pidanud muretsema, hommikuti- õhtuti – halva ilmaga ei pidanu keegi meist sundkorras jõe äärde jalutama. Ühesõnaga, elu lihtsustus.

Aga mingi igatsus jäi….

Kevadel hakkas ka Lauri järele anma. Ütles, et võibolla tõesti. Pauliine oli oma kahtluste-kõhklustega ikka kahevahel. Siis selgus, et taksikutsikat leida polegi nii kerge. Õnneks andis Lotte vanaema meile vihje ja nii me taksipere juurde jõudsimegi. Kui me kuuvanuseid kutsikaid vaatamas käisime, oli selge, et ega me enam ilma pätakata hakkama ei saa. Nii muhedad oli need seitse pisikest paterdavat õde-venda. Esimese asjana muidugi tulid pesast välja, ajasid jalad harki ja pissisid. Jessus, küll see oli naljakas!

Aga kutsika valisime välja. Oli kohe selline meie pere nägu ja tegu. Olime juba kodus ära otsustanud et uue kutsika nimes peab alguses olema täht O. Otto mäletuseks. Vahepeal oli meil nimekandidaadiks ka Käbi (aa, ja siis ka Tõru) aga need jäi kõrvale. Ühesõnaga valisime kutsika välja ja siis küsisime nime. Bismarck. Noh, ilus nimi, kuigi meil oli kohe võimalik ka oma nimi kutsika passi lisaa. Kui kodu poole sõitsime, hakkasime kuidagi nei d nimeasju arutama ja äkki tuli mulle kahtlus, et kas Bismarcki (kes oli teatavasti Saksamaa esimene riigikantsler) eesnimi polnud mitte Otto. Lauri arvas selle peale, et see oleks ikka küll täitsa hull märk, kui meie uue kutsika nimes oleks kaudne viie meie Ottole. Kodus Google´isse ja muidugi- Otto Eduar Leopol d von Bismark. Nii et palun väga. Nii ta läks.

Meil on nüüd jälle elu koos koeraga. Olaf tuli meie perre 20. Augustil. Sõitis terve pika tee Pärnu külje alt koju punutud korvi, magas nagu miki ja üritas koju jõues esimese asjana aia auku üles leia. Nüüd oleme harjunud eluga koeraga. Õnneks on enamjaolt möödas ka pissifestival, mis paratamatult kutsika kojutulekuga kaasneb. Oleme harjunud ostma toitu ka koerale, peale paari hilisõhtust kiiret poeskäiku, kui kutsika toit otsas on. Ei ole veel harjunu sellega, et peame oma käike väga täpselt planeerima. Õnneks on minu ema alati nõus Olafi enda juurde võtma. Olaf on alati valmis minema ka- vanaema võtab ju diivani peale kaissu ja sussutab muidu, nii nagu vanaemad ikka.

Lapsed on õnnest oimetud. Meie oleme harj unud. Ka sellega, et kuigi alguses lubas üks ja teine (ka meessoost laps) koeraemaks hakata, püütakse vastutust ikka vanematele lükata. Aga tegelikult on lapsed ikkagi üsna tublid ja hakkajad hoolitsejad. Pauliine on ka harjunud. Kallistamine ja sussutamine käib igaõhtuse tegevuse juure. Otto haual käivad türukud juba üsna ilma nututa.

Kutt ise on muhe, energiline, ärahellitatud (käib diivanil) ja vahel tüütu (näiteks siis, kui tahad rahulikult telekast downton Abbey´t vaadata aga Olaf on plaaninud hoopis palliloopimise mängu). Nii nagu kutsikas ikka. Rõõmu on kordades rohkem kui muret. Ja laste rõõm annab asjale topeltväärtuse.

Meil on peale aastast elu ilma koerata jälle võimalus nautida elu koos koeraga.

Siin veel kasvataja tehtud pildid.

Teel koju…

Praeguseks on ta loomulikult suuremaks saanud, eelkõige pikkusesse veninud….

  • Avatar

    Ma tean millest r??gid. Meie pere mattis kuu aega tagasi oma lemmiku. Me ei ole veel harjunud, et teda enam pole. ?nneks on meil veel ?ks kuts, kes iga hommik veel kontrollib, kas teine on tagasi tulnud.
    Aga teile on t?itsa teie pere koer sattunud. Armas.

  • Avatar

    ?liarmas kutsu!

  • Avatar

    J?lle kord nii s?dantsoojendav lugemine:) Ait?h:) Tean elu koeraga ja koerata plusse ja miinuseid, kuid esimesed kaaluvad teised ?les:) V?ga hea v?ljend oli ,,pissifestival", hakkasin k?va h??lega naerma ja meie Max (t?isnimega: Maxwell) tuli kohe saba liputades minu juurde, arvates vist, et tema tegi nalja:) Oleme pidanud kuludesse kandma: roosiistikuid, k?ter?tikuid, orhidee, l?paka laadija, telekakaabli, haagise tule juhtmed jpm. kuid ikkagi on ta armas. N??d on ta juba aastane ja ?nneks on n?ritud asjade nimekiri oluliselt kahanenud:) Aga teie perele soovin Olafiga palju toredaid hetki. NB! Eriti meeldis teine pilt – nii kelmikas:):)

  • Avatar

    Tervitab Maxi perenaine: Alpiroos:)

  • Avatar

    J?in eriti teist pilti vaatama. No nii muhe ja naerul n?gu 🙂

  • Avatar

    See teine pilt on t?esti lahe. Nii rahuloleva moega kuts. Meil ei ole juba 10 aastat enam koera. Kui ta magama panna tuli, tahtsid lapsed mulle kohe uue kinkida, aga loobusin. Ja ?igesti tegin – loomatus annab vabaduse. Seda enam aga naudin teiste koerte nunnutamist. Vanasti lapsed ikka kurtsid, et minuga ei saa l?bi linna minna, sest ma hakkan iga koeraga juttu ajama. 🙂

  • Avatar

    Taksid on v?rratud. Ka vanana olles k?ituvad nad ikka nagu kutsikad. Meie peres neid kaks ja oi kui palu r??mu!

  • Avatar

    Nii nunnu! Olen samad s?ndmused ?le elanud, tean mida tunnete.
    Aga taksid on vahvad, meil ka juba teine.

  • Avatar

    See teine pilt on ikka ?lem?istuse lahe – justkui oleks "kunts-ambad" suust ?ra v?etud. 😀
    Eks ma olen natu uhke ka, et mina selles toredas loos osaline olen. Olaf on ikka meganunnu.
    Eks olen ise ka vahel m?tteid heietanud, et oleks ju t?kk maad mugavam kui ei pea koertega arvestama, aga kokkuv?ttes ei kujuta elu j?lle ilma ?ldse enam ette ja ega midagi pole j??nud tegemata ega kuskil k?imata. K?ia on hoopis rohkem saanud ning kohtades kuhu muidu poleks l?inud ega sattunud. Samuti igasugu huvitavaid asju tehtud ja toredate inimestega kohtutud, leitud s?pru jpm. Lisaks tean veel n??d et 2 taksi on parem kui 1. 😀
    Kindlasti on Sinu emale Olaf suur selts ja vaheldus. Minu ema k?ll v?ga ootas alati kui Johnny algul tema juures p?evahoius k?is. Lastele j??vad m?lestused koertest elul?puni v?ga t?htsale kohale. Suhtlemist loomadega ei saa mitte kuidagi teoreetiliselt ?petada. See on eluliselt vajalik kogemus. Ma nii imetlen v?ga noori inimesi, kellel on varasest lapsep?lvest saati loomakogemus. Nende jaoks on k?ik loomadega toimetamisega seonduv nii loomulik, et ma tunnen ennast nende k?rval lausa ?puna.
    Pikad paid ja kallid Olafile! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.