Akna all

JÕULUKALENDRI 24.LUUK
JÕULULAUPÄEV
Ootavad unistused

Mõned unistused on sellised, mis saavad teoks.
Mõned on suured.
Mõned on väikesed.
Mõned on oma pika looga.
Mõned sõltuvad meist. Mõned mitte.
Mõned täituvad kiiresti.
Mõned täituvad pikkamööda.
Mõned ei saa kunagi teoks.
Mõned on ootel.
Mõned unistused on ühest küljest väikesed, teisest küljest suhtud neisse nii tohutu respektiga, et teostuseni ei jõua.

Minul on ka unistus. Seda viimast sorti.
Selle unistuse lugu ulatub kaugele-kaugele. Minevikku. Minu unistuseks sai see 25 aastat tagasi. Enne seda oli see kellegi teise ootus ja hoitud unistus.

See unistus on väga lihtne. Vingemate isetegijate jaoks ilmselt isegi liiga lihtne. Aga minu jaoks on see suur. Ja aukartus on ka suur.

See unistus on üks sall. Sall, mille ma kunagi koon. Sall, mille ma koon mulle kingitud lõngast. Väga erilisest lõngast….

Kui ma veel koolis käisin, tutvusid mu vanemad ühe vanapaariga, kes elas meie kodust umbes 5 km kaugusel. Meie suhted olid hoolivad ja soojad. Minu jaoks sai sellest vanatädist nagu teine vanaema (üks mu vanaema suri, kui olin alla aastane ja teine siis eelmisel aastal). Sellest vanaprouast sai minu lähivanaema. Nii hingelises- kui kilomeetermõõtmes.

Mäletan, kuidas ma keskkooli ajal sõitsin rattaga Kõbu-tädi juurde, kaasas ema tehtud kook ja pudel mahla. Jah, nii nagu Punamütsike ma läksingi.
Ma mäletan, kui erilised olid tema lauanõud ja kuidas ma imetlesin teelusikaid, mille otsal oli selline Hiinateemaline graveering. Majake kõrgel üleval ja üks mees mööda teed maja poole astumas. Ma mäletan mõnesid tädi jutustatud lugusid, kuigi ma tahaks mäletada neid rohkem.

Mul on siiani alles tema käest keskkooli lõpuks saadud käevõru. Käevõru, mis oli tehtud Eesti-aegsetest laevaga müntidest ja mille sisse oli graveeritud sügav mõte “Festina lente”. Tõtta aeglaselt…. Oska kulgeda läbi elu. Oska märgata. Oska mitte kiirustada. Samas oska mitte maha magada ilusaid hetki. Tõtta aeglaselt. Festina lente….. Tema teadis. Tema oskas õpetussõnu edasi anda…

Kõbu-tädi käest sain kunagi kingiks ka mõned poolitäied lõnga. Inglise lõnga. Peenvillast…. Tol kaugel 85-ndal imetleti ja kiideti selle ühtlast keerdu ja peent joont. Praegu pole selline ühtlane lõng midagi erilist. Tollel ajal oli… Lisaks sellele, et lõng oli ilus ja peen, oli see ka hoitud. Sõna otseses mõttes.

See oli saadetud Eestis asuvasse ja sellele vanapaarile kuulunud manufaktuurile Inglismaalt. Sellest pidi saama kena peenvillane kangas. Aga ei saanud. Selle lõnga saatuseks sai…. saada hoitud. See lõng maeti mõned päevad enne küüditamist kodumaa mulda. Hoiule. Ja kaevati üles peale pika küüditusaja lõppu välja. Peale seda hoiti seda talu suures kirstus ja kaitsti hoolega koide eest.

Aastakümneid hiljem valiti mind, teadmatut ja noort tüdrukut vääriliseks, kellele see lõng edasi kinkida. Et sellest lõngast saaks minu käte all kunagi sall…

Salli ei ole sellest lõngast veel saanud. Ühe pisema kudusin küll kohe ja tädil oli sellest suur rõõm. Aga tegelik osa ootab ikka veel. Ma kaitsen teda ka…. koide eest. Ja ootan, millal minust saab nii hea ja väärikas kuduja, et ma olen vääriline sellest lõngast salli kuduma. Ma ei usu, et sellest saab terve Haapsalu salli aga ehk saab räti. Millalgi…..

Igal aastal, jõuluajal mõtlen, et järgmiseks jõuluks koon TA valmis. Aga seni…. jääb unistus. Hoitud ja aegamööda küpsev. Loodetavasti kunagi ka teoks saav. Kindlasti teoks saav. Millalgi…Võibolla ei juhtu see veel ka järgmise jõulu ajal. Võibolla mõne hilisema jõulua ajal. Aga võibolla saab sellest pitsiline sall, mille üks mu tütardest oma pulmapäeval õlgadele paneb. Hiljemalt siis… saab see unistus teoks.

Ilusaid unistusi ka teile kõigile! Käsitööalaseid ja lihtsalt elulisi. Selliseid, mis täituvad ruttu ja selliseid, mis küpsevad aegamisi. Ja mis saavad teoks mõnede järgmiste jõulude ajal… Või siis hoopis aastakümnete pärast…

Tänane õhtu on juba ligi…. Meie oleme valmis. Kaunist jõuluõhtut. Hoidke üksteist…. väärtustage…. tehke sel pühal õhtul kasvõi üksainus kalli või pai… Võtke lapsed korraks sülle… Ja käige oma vanemaid vaatamas. Või helistage…. Harrast jõulurahu….

Ikka teie,

Amanda

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.